Vajadused ja pasteedisaiad

Mu isa on tulihingeline uskuja, et keha annab teada, mis tal vaja on. Näiteks kui haigus hakkab ligitikkuma, siis teab täpselt, et peab pitsi pipraviina ära jooma :) (kui palju see haiguste vastu aitab, seda teab ainult tema, aga ega ta just väga tihti haige ole)

Mina just väga tihti vajadust pipraviina järgi ei tunne (elus umbes 2 korda olen ikka proovinud küll :)), aga usun, et kui ikka väga suur isu millegi järgi tuleb, siis tuleb sellele alluda. Ju siis on vaja :) Näiteks käib mul kohati peal hull vajadus sweetisid, apelsine ja greipe süüa. Lihtsalt on selline tunne, et peab ja ma söön ka - ju siis on C-vitamiini puudus või midagi sellist :) Pealegi, maitsevad ju tsitruselised hästi.

Praegu näiteks on mul aga isu küüslaugu järele. Mul pole õrna aimugi, mille vastu ma võitlen, aga loodan, et aitab :) Peale kõiksugu toitude sisse küüslaugu toppimise, avastasin, et ülihea on pasteedisai küüslauguga. Mina teen nii:
* sai tuleks ära röstida (kuna mul rösterit ei ole, siis kasutan selleks ahju: ahi panna grillimise reziimi ja ajada kuumaks, saiad panna pannile ja setada ahjus kõige kõrgemale, kohe grilli alla ning küpsetada natuke mõlemalt poolt - jälgida, et enne söetabletiks muutumist ikka välja võtta :))
* saiad ahjust välja ja kohe küüslauguga üle tõmmata. Küüslaugu küünel lõigata üks ots ära ja sellega tõmmata üle saia: 1-2 korda tõmmates jääb väga kerge maitse (peaaegu, et ei tunnegi), 3-4 korda tõmmates on juba mõnusalt küüslauku tunda (rohkem ma pole proovinud :))
* küüslaugu saiade peale määrida pasteeti
* proovisin ka nii, et määrisin veel pasteedi peale küüslaugu kastet - tõeline küüslaugu üleküllus :)
* kõrvale veel midagi värsket ka: paprika sobib ülihästi ning muidugi ka progand
Mmmm, hea et ma just nende saiade söömise lõpetasin ja kõht mõnusalt täis on :)

Lauatamine Kuutsekal

Heiparalla, eelmisest postitusest on tükk-tükk aega möödas, kuid eluke on ikka oma radapidi kulgenud. Täna siis juhtus jälle midagi sellist, millest tahaks kirjutada :)

Avastasin taaskord, et Eesti talv on ikka väääääga ilus. Seekord sattusin ekspromt idee korras Kuutsemäele lauatama -> laupäeva õhtul öeldi, et pühapäeva hommikul peab kell 8 stardivalmis olema ja minek. Mõeldud-tehtud.
See 200+ kilomeetrit ei tundunudki niiii pikk, kui tavaline Tartusse minek :) Vist oli asi selles, et terve tee keerles jutt lauatamise-lume-talve ümber. Ka tagasitulek polnud kõige hullem - väsimus oli küll peal, kuid meel hää :)

Ma pole kunagi Kuutsekal normaalselt sõita saanud - elu esimesed lauakatsetused 4 aastat tagasi tegin küll seal, kuid siis tähendas see seda, et ronisin poolele nõlvale ja liuglesin tagakandil alla :) Nüüd siis sai ikka ausalt mäepilet ka lunastatud ning täie hooga üles-alla liigutud. Kui päris aus olla, siis ma arvasin, et Kuutsekas on hullem urgas kui ta tegelt oli :$ Enamus ajast olin tagumisel parempoolsel nõlval (Porikraavi vist :)) ja see oli täitsa mõnus. Kummalt poolt kuuske nüüd minna? See oli päeva kõige raskem küsimus :)
Eks see 500+ meetrine laskumine on ikka lühike küll - enamus ajast kulub ankru küljes rippumisele, aga ikkagi, parem kui mitte midagi :) Mina jäin rahule ja minu jaoks on see kõige olulisem :)