Ehk siis nüüd on Kuubal käidud: 2 nädalat kuumust, teistsuguseid autoseid, teistsugust loodust, palme, ookeani kuuma vett, kohalikke elanikke, äikest ja muidugi rummi :)
Inimesed ja transportEsimene reis Euroopast välja ja seda oli tunda, et oleme Euroopast väljas. Elu on seal teistsugune, kõik on kuidagi teistsugune. Inimesed on nii rahulikud. Eestlane sebib ja sebib, kuid ikka pole rahul. Seal inimesed lihtsalt on: mängivad tänava ääres dominot või malet, istuvad ukselävel või aknaääres ja vaatavad möödujaid, seisavad järjekordades ning suhtlevad üksteisega. Inimsed arvestavad teineteisega. Näiteks sealne hääletajate süsteem: kõik autod peavad hääletaja peale võtma (seadusega nii tegelt määratud) ja tõesti, seal on kõik autot/bussid/hobuvankrid/rekkad inimesi täis topitud :) Ja mis moodi nad on oma autokräulad üles putitanud, see on lausa müstika (tõsine pimpimine käib seal). Tegelt ma ei uskunud enne, et ma võiks autodest vaimustusse sattuda, aga nii see juhtus. Eriti pisikesed Herbied (kes Herbie filme näinud pole, siis teadke, et Herbie on pisikese VW Beetle vanem variant), neid on seal igat värvi ja neid nägi ikka päris tihti :) Ja lõpututes kogustes ladasid ja mossesid ning vanu Ameerika uunikume. Muidugi ei saa unustada ka põhilisi linnade transpordivahendeid: hobuvankreid ja jalgratta kaarikuid (ma ei tea mismoodi neid täpselt nimetada tegelt :)). Hobused vedasid vabalt 10 inimest korraga, aga vahel oli neile ikka tunduvalt rohkem inimesi vankrisse topitud. Jalgrattulitel läks natuke paremini - enamasti vedasid nad kaht inimest.
KodumajutusKohalikele on üheks põhiliseks sissetuleku allikaks turistid. Kodumajutust on võimalik saada pea igast majast :) Seadusega on muidugi igast piirangud paika pandud:
- pere peab maksma iga kuu mingi kindla summa riigile (suva kui paljudel öödel tal õnnestus turistid endale koju meelitada)
- igas toas tohib ööbida 2 inimest (sellest muidugi ei olene, kui suur tuba tegelikult on)
- hommiku- ja õhtusööki tohib pakkuda, aga täpselt on paika pandud, mida tohib turistile pakkuda
- uus seadud pidi olema, et pere ei tohi ööbijale bussijaama vastu minna ja koju juhatada - ma ei tea miks see vajalik on, aga meil polnud seda vaja katsetada
Kodumajutused on tegelt hästi vahvad - näeb kuidas tegelt elatakse. Esimesed ööd olime Cienfuegoses ühe pere juures ja tundus, et see pere kuulus natuke rikkamate klassi. Pereema kandis suuremas koguses kulda ja pereisal oli ülimalt üles putitatud autukräula :) Meil oli igas toas omaette vannituba ja suur külmkapp ning maja katusele oli tehtud väga vägev söögituba :) Havanas aga olid meil väga väiksed ilma akendeta toad ja ühes toas puudus kont. Täiesti uskumatu kui vajalik see möirgav asjandus on :p Aga kui kogu aeg 100 kraadi sooja, siis tahaks ju toas natuke hingata. Aga õnneks anti meile 3 propellerit - saime vähemalt õhu ringi lasta käia.
Ilm
Oli kuum. Kas sellest ei piisa :) No tegelt vist väga hull ei olnud, varasemate ilmaennustuste järgi lubati 35 kanti ja ma arvan, et nii oligi. Aga pane sinna juurde suur õhuniiskus ja kõrvetav päike, siis on juba natsa hullem seis. Aga teate, selle kleepuva olekuga harjub suht kiiresti :) Sul pole ju midagi selle vastu teha ja sellistel pisiasjadel ei saa lasta oma puhkust rikkuda.
Isegi kellaega sai seal suht kindlalt päikse järgi määrata. Kui sul enam varju polnud (vari oli täpselt varvaste all), siis oli kell kuskil 13:30 kanti :p
Igal õhtul müristas ja äike sähvatas pidevalt. Havanast ida pool olles sadas igal õhtul kell 18 ajal pool tunnikest vihma, aga õnneks sellist kergemat, mis meie olemist üldse ei takistanud. Havanast lääne pool meil vist ei õnnestunudki vihma väga tunda, me nägime teda, aga ta meieni ei jõudnud. Viimasel õhtul nägime ära ka korraliku vihmasaju, seda siis juba hotelli kaitsva tiiva alt. Siis ikka tuli vihma ja palmid olid väga viltu :) Aga suurendasime rummi koguseid ja kaugusest vihma vaatamine oli lausa mõnna. Muidugi kui elekter 3 korda ära läks ja lõpuks varugeneraator tööle pandi ning see tähendas, et ei saanud konti tööle panna, siis see meile ei meeldinud. Aga õnneks see kestis vaid pool tunnikest.
Rumm ja sigaridMis kõigile ikka Kuubaga meelde tuleb (peale Gastro), muidugi rumm ja sigarid. Eks see ole õige ka, rummi ja sigareid seal ikka jätkub :)
Rummi ja rummikokse saab ikka igalt poolt ja odavalt. 0.7ne Havana Clubi blanco rum maksis poes umbes 60 krooni, Ron Mulata (kohalik rum) aga kuskil 40 kanti. 7aastase Havana Clubi eest pidi ~120 krooni välja käima. 7 aastane ehk anejo on ikka teistsuguse maitsega küll - testitud :) Kolaga maitses tume paremini küll, sai tunduvalt kangemaid kokse teha :p
Põhilised koksid, mida baaridest sai: Cuba Libre muidugi, aga sinna juurde Mojito, Pina Colada, Ron Collins, Daiquiri
ja Cubanita (või mingi sellise nimega). Cuba Libre on alati kindla peale minek, seda väga tuksi keerata ei õnnestu :p; Mojitot ja Pina Coladat aga õnnestus saada ikka väga jubedat ja ülihead; Ron Collins ja Daiquiri on ka suht joodavad ja suht samal tasemel igal pool; Cubanita on ka tomatimahlaga ja seda suutis nautida vaid Aive :p
Sigareid saab odavalt kodumajutusest ja tänavalt ostes, Havana sigaripoed on ikka ropp kallid. Eesti ja Kuuba hindu ma väga võrrelda ei oska, kuna ei suitseta, aga oletan, et saab ikka Kuubast tunduvalt odavamalt :) Mina ostsin pisikese karbi 25 Cohiba sigariga ja see maksis 300 krooni kanti (või natsa vähem). Sama karbi poest ostmine oleks tähendanud 0 lisamist :$
Kuurortid:
Varadero ja Playas del EasteVaraderos võtsime ühe odavamatest hotellidest, mille kommentaarid veel enamvähem olid - hotell Internacional. See oli enamuste jaoks esimene all inclusive hotelli kogemus ja nii palju kui ma tea, siis me jäime kõik sellega rahule. Ta oli üks vanematest hotellidest Varaderos: tuba oli täitsa lahe, teenindus oli hea, söök ja jook enamvähem (24h oli võimalik süüa/juua ja see oli meie jaoks ka oluline) ning rand oli 2 sammu hotellist.
Varaderos käisime ära ka kabarees. Ega ta midagi väga peent ei olnud, aga samas lõppkokkuvõttes mulle meeldis - tasuta sai, seega ei saa viriseda :) Õhtu algas 3 käigulise õhtusöögiga, siis laulis onu natuke aega ning lauale toodi koka, jää ja klaasid ning lõpuks ka rummipudelid. Seejärel tulid tädid (ütleme nii, et enamus naistantsijatest meenutas transvestiite :D) ja paar "onu" ja tantsisid oma värvikirvevates ja nappides kostüümides.
Playas del Eastel oli meil tuntud hotell - Blau. See oli meie kõige viimane ööbimiskoht ja sellest me tegelikult natuke pettusime (mis oli ka arvata, sest me ootused olid üles keeratud :)). Selle ööbimise hind oli peaaegu poole suurem kui Varaderos, aga koht ise küll poole parem polnud. Hotell ise oli küll uuem, aga temas puudus omapära - ei mingeid kaunistusi ega mugavaid diivaneid :) Toit ja jook olid küll paremad, aga neid ei saanud iga aeg kätte, ookean äärde jõudmiseks pidi ikka kõva 300 meetrit jalutama ja rannas oli hästi palju rahvast. Aga noh, me ei lasknud väga segada - viimasel päeval pidi ju kõvasti päevitama (seekord siis kasutasime basseini jahutavat mõju) ning muidugi ka kõvasti rummi tarbima :) Järgmisel hommikul väitis nii mõnigi, et pole veel ööga kaineks saanud :p
Tegelt on hotellides veel see lahe asi, et koristajad teevad rätikutest igast kujutisi: luiki, südameid ja lipsukesi. Nii armas :)
Sukeldujate paradiis Maria la GordaMaria la Gorda oli vägev. Sinna oli raske saada, täpselt nagu raamatust lugedagi võis :) Aplaus autojuhile, kes viitsis vaeva näha :)
Minu arvamust mööda pidi Maria la Gorda olema pisike linnake või siis vähemalt küla, aga tegelikult see oligi vaid üks hotell, sukeldumisklubi ja rand. Aga see kõik oli nii armas, inimtühi ja põnev.
Ööbisime 2 ja 3 kohalistes palkmajakestes ning meie kõigi suureks rõõmuks oli vannitoas veesurve mega. Ega iga päevaselt ei oskaks sellest rõõmu tunda, aga kui sa oled juba üle nädala pidanud pesema olematu veesurvega, siis tunned rõõmu ka pisiasjadest. Need majakesed olid nagu pisike külake soos :) Majakeste vahel olid põõsad, sisalikud, konnad, krabid ja igast muud pudulojused; majast majja sai mööda laudteid, mis olid paarkümmend senti maast kõrgemal ja igal majal oli oma veranda - tõsine paradiis.
Rand oli pisike, üksikute palmidega. Vesi oli täiesti läbipaistev ja varvaste vahel ujusid kalakesed. Snorgeldamisvarustusega natuke kaldast eemale ujudes oli kalu palju rohkem - igas värvis ja mõõdus ning üht suurt kilpkonna nägin ka :) Sukeldumine oli aga omaette kogemus - nähtavus 15 m (Eesti 2-3 m vastu ei saa kohe mitte) ning näha oli palju. Vee all on nagu täiesti teine elu, nagu Nero film :) Seda tunnet ei ole võimalik seletada, seda peab ise kogema. See on tunne, mida vist elu lõpuni ära ei unusta.
Maria la Gorda on koht, kuhu tahaks oma elu jooksul tagasi minna. See on maapealne paradiis :)
Atlandi ookean, Kariibimeri, Mehhiko lahtNeed on siis suuremad veekogud, milles me ujumas käisime :) Vesi oli kuum ja soolane igal pool ning enamus kohtades oli liivarand ja läbipaistev vesi. Aga see on omaette kogemus kui saad olla üksikus rannas ja peesitada palmi all :) Isegi kookospähkel sai ära proovitud - värskelt puu otsast võetud.
Kohalik rahaSee on teema, millest ma tegelikult lõpuni ei saanudki aru :) On kohalike raha ja on turisti raha. Mõlema nimi on peso :) 1 turisti peso = 24 kohalike pesot. Turistile väga kohalike raha eest asju müüa ei tahata ja me ei proovinud ka. Juttude järgi tänavalt jätsi ja muud pudipadi oleks saanud ka kohalike raha eest, aga miski pärast me väga tänavalt süüa ei ostnud - kõht oli kogu aeg täis :)
Aga kohati tundus, et poes ongi 1 hind - turist maksab oma pesoga ja kohalik oma omaga. Samas aga olid osad poed ainult turisti rahaga makstavad ehk siis nii öelda valuutapoed, nagu meilgi siin kunagi oli :) Ühesõnaga on see raha üks keeruline värk, aga kuna hinnad olid vastuvõetavad ka turisti pesotega makstes, siis me ei hakanud oma elu keerulisemaks tegema.
Kohalikud pudulojusedKrokodillid, krabid, närtsind koerad ja kassid, kitsed, hobused, härjad ja krdima meduusid :)
Jungle Jam, maffia ja muud mängud
Ega suure palavusega ei viitsigi end väga palju liigutada, seega mängisime õhtuti kaarte ja maffiat ning kui juba jahtunud olime, siis võis ettevõtta kuuma Jungle Jami :) Neist mängudest jääb meelde nii mõnigi tsitaat: "Mina lähen kindla peale" ehk siis hääl läks Laurile :) Samuti tuline lõpumäng Kadi ja Tomi vahel :)
Ja muidugi unustamatud male mängud Varadero hotelli ees ning ega saa unustada ka alkoholi lennutamist (ega mina süüdi pole, et keegi ette jäi) :p
Loodetavasti jäid kõik reisil osalenud tripiga rahule ja jäävad reisi sooja südamega meenutama :) Mina küll jään :p Eks meil kõigil oli raskemaid hetki, aga põhiline, et kokkuvõttes kõik hästi on :) Puhkus missugune. Ehk siis, kui kellelgi peaks tekkima küsimus, kas minna või mitte, siis vastus on muidugi MINNA.
To be continued... maybe :) Kui veel midagi meenub ja tuleb tuju kirjutada, siis täiendan :p
See kuidas Londoni oravad nii julged on, on täitsa müstika :)
Pildil kõik, mis oluline: Big Ben, takso ja tsikid
